Selle kursuse viimase ülesandena oli päevakorras valiku tegemine ühe artikli reflekteerimiseks valikteemade hulgast. Mulle tundus kõige huvitavam olevat E-portfoolio teema ja seda põhjusel, et esmalt köitis minu tähelepanu antud kursuse õppejõu haridustehnoloogia dotsent Hans Põldoja poolt ülesande püstituse juures kirjutatu. Tema soov on, et Digitehnoloogiate instituut võtaks senisest enam õppetöös kasutusele portfooliopõhise hindamise. Ta kirjutab, et seniste katsetuste põhjal on koostatud instituudi poolt aruanne. Tahtsingi kõigepealt tutvuda selle aruandega „Õppija e-portfoolio kontseptsioon ja rakendusstsenaariumid“. Aruande kokkuvõttest läbiviidud tegevuste kohta saab lugeda, et töötati välja õppija e-portfoolio kontseptsioon ning neli rakendusstsenaariumit, mida piloteeriti seitsmel kursusel. Aruandes on toodud lühike ülevaade e-portfoolio ajaloost:
“Esimesed lahendused elektroonilise portfoolio rakendamisest õppimises pärinevad 1990. aastate teisest poolest ning laiemalt tähelepanu leidis e-portfoolio kontseptsioon sajandivahetuse paiku (Barrett, 2000).
E-portfoolio kasutamine võimaldab läheneda õppijale õppijakesksemalt ning paindlikumalt ja toetab elukestvat õpet (Attwell, 2007). Jenson ja Treuer (2014) järgi on e-portfoolio vahend oma õppimise dokumenteerimiseks ja haldamiseks läbi kogu elu viisil, mis soodustab sügavat ja pidevat õppimist. Viis olulist e-portfoolioga seotud õpitegevust on: (1) õpitulemusi demonstreerivate digitaalsete artefaktide kogumine, (2) enesejuhtimine, (3) reflektsioon, (4) seoste loomine ja õpitu ülekandmine erinevatesse kontekstidesse, ning (5) koostöö kogukonnas uute teadmiste ja oskuste loomiseks.
e-Portfoolio koosvõime spetsifikatsioon IMS ePortfolio (2005) defineerib kuus e-portfoolio tüüpi: (1) hindamisportfoolio, mida kasutatakse esitatud artefaktide hindamiseks; (2) esitlusportfoolio, mille eesmärk on kogutud artefaktide kuvamine erinevatele sihtgruppidele; (3) õppimisportfoolio, mida kasutatakse õppimise jooksvaks dokumenteerimiseks ja haldamiseks; (4) personaalse arengu portfoolio, mida kasutatakse enda professionaalse arengu kavandamiseks; (5) rühmaportfoolio, mida saavad toimetada mitmed inimesed; (6) tööportfoolio, mis kombineerib eelnevate portfoolio tüüpide võimalusi.
Digitehnoloogiate instituut võttis e-portfoolio rakendusstsenaariumite piloteerimisel eesmärgiks kasutada üldotstarbelisi tarkvararakendusi, mis ei vaja eraldi paigaldamist ülikooli serverisse ega toe pakkumist e-õppe keskuse poolt ning valitud rakendustele võiks üliõpilasel jääda ligipääs ka õpingute lõppedes. Üldotstarbelistest tarkvararakendustest sobivad e-portfoolio loomiseks hästi ajaveebi rakendused, mille kasutamist kirjeldavad stsenaariumid 1 ja 2. Stsenaarium 3 kirjeldab LinkedIn kasutamist esitlusportfooliona ning stsenaarium 4 kirjeldab disaineritele, fotograafidele ja teistele loovisikutele mõeldud portfoolio rakenduste kasutamist õppetöös.” [1]
Seda aruannet tahan lugemiseks soovitada silmaringi laiendamise eesmärgil kõigile huvitatuile. Pöörasin tähelepanu aruandes esitatud stsenaariumile 3. LinkedIn üliõpilase esitlusportfooliona. Selles stsenaariumis kirjutatakse, et bakalaureuseõppe alguses ei ole üliõpilastel piisavalt esitletavaid tulemusi eraldiseisva e-portfoolio loomiseks. Seetõttu sobib portfoolio loomisega alustamiseks LinkedIn keskkond, mis võimaldab luua veebis oma CV ning seda lisamaterjalidega jooksvalt täiendada.
Praegu on üpris sageli tööle kandideerimisel oluline, et kandideerijal oleks LinkedIn keskkonnas oma CV. Seda materjali lugedes tekkis mul küsimus, kas selles, et meie tööjõuturul kandideerimiseks on soovitav omada CV-d LinkedIn keskkonnas, on oluline panus Tallinna Ülikoolil?
Valikuna esitatud artiklite hulgast valisin reflekteerimiseks artikli D. Jenson, J., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57.
Sellist valikut ajendas tegema see, et E-portfoolio teemast ülevaate saamine asjatundja poolt kirjeldatud vaates tundus olevat vajalik ja huvitav. Tahaks ju teada, mis siis on see E-portfoolio ja miks see on oluline?
D. Jenson, J., & Treuer, P. teevad oma artiklis teemakohase lühida sissejuhatuse:
• Arvestades õpilaste kasvavat liikuvust ja uut õppimiskultuuri, mille loob veebi teaberikas ja koostöövõimeline keskkond, peaksid õpilased õppima dokumenteerima ja juhtima oma õppimist viisil, mis soodustab sügavat ja pidevat õppimist.
• E-portfoolio võib pakkuda õppijatele selleks vajalikku raamistikku, kui neil on selge arusaam portfoolio eesmärgist ja kasutusest.
• Lõpetajad on paremini valmis kogu eluks isejuhitud õppimiseks, kui õpetajad õpetavad neid oma õpikäitumist reguleerima; dokumenteerima, kriitiliselt reflekteerima ja integreerima oma õppimist ning koostööd tegema.
Artikli autorid kirjutavad, et esmalt tuleb vastata põhimõttelisele küsimusele: mis on e-portfoolio? Samas annavad nad ka vastuse, et see on tabamatu. Vaatamata sellele, et e-portfooliot kasutavate asutuste arv kasvab pidevalt, ei ole haridustöötajad selle ühises definitsioonis ühel meelel, sest selle olemus ja kasutusalad on väga erinevad. Mõned peavad seda hiiglaslikuks elektrooniliseks failikapiks. Mõned peavad seda autentse hindamise vahendiks; teiste jaoks on see digitaalne multimeedia CV. Teatud õpetajad võivad määratleda e-portfooliot kui kursuste haldamise tööriista või õppeplatvormi, samas kui teised näevad seda peamiselt ruumina virtuaalse identiteedi loomiseks.
Autorid ütlevad, et on näinud, kuidas tööriista on sageli edukalt kasutatud kõigil neil viisidel, nii et erinevad „definitsioonid” näivad sobivat. Kuid kas keegi neist – või rühm kollektiivselt – tabab õpilaste poolt kasutatava e-portfoolio olemust? Aastal 1996, kui Paul Treuer mõtles esmakordselt välja elektroonilise portfelli tööriista, mille Minnesota Duluthi Ülikool (UMD) hiljem ehitas ja millest sai hiljem OSP (Open Source Portfolio) alus, tuvastas ta tarkvaraarendajate jaoks selle neli iseloomulikku omadust:
- E-portfooliod pidid olema kasutajate (st üliõpilaste) omanduses ja hallata.
- E-portfoolioid tuli kasutada vastutustundlikult, jagades selektiivset ja läbimõeldud digitaalset teavet.
- E-portfoolioid kavatseti kasutada kriitilise mõtlemise edendamiseks.
- E-portfoolioid kavatseti kasutada elukestva õppe edendamiseks.
Treuer nägi algusest peale e-portfooliot vahendina, mis aitab õpilastel oma õppimist süvendada areneva veebi arenevas avatud võrgus. Kuid pärast seitseteist aastat kestnud e-portfoolio loomise ja juurutamise katset UMD-s ei näinud nad tõendeid selle kasutamise kohta “elukestva õppe edendamiseks”. Üliõpilased kasutasid e-portfoolioid õppekava osana, kuid valdav enamus ei kasutanud oma kontosid pärast lõpetamist, hoolimata nende olemasolust. Autorid ei leidnud ka riiklikust ja rahvusvahelisest kirjandusest tõendeid selle kohta, et e-portfellide laialdane kasutamine toimuks pärast kasutajate ülikooliaastaid. Miks? Autorite vastus oli, et e-portfoolio eesmärk on halvasti mõistetav.
Kuigi selle tööriista olemus võimaldab seda kasutada hiiglasliku failikapina õppimise kohta tõendite kogumiseks, ei olnud see mõeldud ainult säilitamiseks ega ka ainult hindamise eesmärgil. Artikli autorite arvates töötab e-portfoolio hästi karjääriteenuste jaoks, kuid see oli mõeldud kasutamiseks palju enamaks kui tudengite tööotsinguteks. Nüüd on ka meil Eestis näha, kui suurt ja olulist tähendust ning kasutust on leidnud LinkedIn keskkonnas loodud CV meie tööjõuturul kandideerimisel ja seda sugugi mitte ainult tudengite jaoks.
Jenson ja Treuer ütlevad oma artiklis, et e-portfoolio sisaldab funktsioone, mida kursuse juhendajad ei näe ega kasuta, sest kursuste haldamine ei olnud kunagi selle peamine eesmärk. Kuna see ei loodud veebis jäljendama seda, mida juhendaja klassiruumis teeb, ei loodud seda õppeplatvormina. Lõpuks, kuna e-portfoolio elemendid olid alati mõeldud valikuliseks jagamiseks vastavalt sihtrühmale ja eesmärgile, oli omaniku privaatsuse säilitamise võimalus hädavajalik. Seega ei seisnenud e-portfoolio voorus virtuaalse identiteedi avalikus vaatamises. Lühidalt öeldes loodi e-portfell selleks, et see oleks midagi suuremat kui nende osade summa. Kuid autorid nendivad, et püüdes oma õpilastega seda “midagi suuremat” saavutada, on nad õppinud, et lihtsalt õpilastele tööriista tutvustamisest ja selle väljatöötamist juhtivate põhimõtete väljaselgitamisest ei piisa. Nad said aru, et vajavad e-portfoolio definitsiooni, mis Emersoni sõnade kohaselt haaraks selle vooruse, et realiseerida selle potentsiaali.
Nende katse oli seda määratlust koostada ja heita valgust sellele, kuidas valmistada kõrgkoolilõpetajaid ette kasutama e-portfooliot õppeprotsessi lahutamatu osana – protsessiks, mis nende arvates peab lõpuks muutuma isejuhtivaks, et õppimine muutuks elukestvaks.
Jenson ja Treuer nendivad, et nad olid piisavalt naiivsed, uskumaks, et esmakursuslastele e-portfoolio nõude kehtestamine paneb nad selle potentsiaali realiseerima ja – kuna neile lubati juurdepääs pärast kooli lõpetamist – jätkavad nad e-portfoolio portfelli kasutamist. kogu kõrgkooli aastate jooksul ja pärast seda. Nad pidasid enesestmõistetavaks, et üliõpilased võtavad selle elektroonilise ime omaks samamoodi nagu paljud teised elektroonilised saavutused. Aja jooksul said nad aga teada, et nende oletus osutus valeks.
Üliõpilased loobusid kohe kui kursus oli lõpetatud e-portfoolio kasutamisest. Teiseks ei jaganud nad oma mõtteid ja materjale rohkem, kui vaid seda, mis oli ette nähtud. Kolmandaks ei reflekteeritud üliõpilased oma töid nii, et nad saaksid sealt järeldada kui palju nad tegelikkuses olid õppinud. Ja viimaseks oli selge, et üliõpilased ei jätkanud e-portfoolio kasutamist elukestvaks õppeks peale ülikooli.
Nähes lahknevust e-portfoolio kasutamise visiooni ja tegelikkuse vahel, võttis Jenson ette uurimisprojekti, et teha kindlaks, kas ükski neljast õpipõhimõttest, eriti see, mis soodustab kriitilist refleksiooni, on saavutatav isegi ühe kursusega ( Jenson, 2011). Selle uurimistöö käigus tehtud avastused panid aluse teadmisele, kuidas e-portfoolioid õppimiseks paremini kasutada.
Esimene avastus oli, et suur osa kriitilist refleksiooni käsitlevast kirjandusest võrdsustas selle mõiste sellega, mida enamik õpetajaid nimetaks eneseregulatsiooniks. Tegelikkuses on eneseregulatsioon ja kriitiline refleksioon erinevad, kusjuures viimast on palju keerulisem juhtida kui esimest.
Kriitiline refleksioon hõlmab õppimise tähenduse kujundamist. Nagu Klein (2003) seda määratles, saavutavad tähendusliku refleksiooni need, kes suudavad siduda oma kursuste töö praktikaga ja mõistavad, kuidas õppimine toimus. Nad näevad, kuidas ja millal on saavutatud tulemused, ning suudavad seada tulevasi lühi- ja pikaajalisi eesmärke, mis tuginevad nende õppimisele.
E-portfoolio kasutamise eesmärgiks esmakursuslaste kirjutamise üliõpilaste jaoks sai nii eneseregulatsiooni kui ka kriitilise reflekteerimise oskuse omandamine. Kuid selleks pidid nad üle minema pinnaõppelt sügavale õppimisele (Biggs, nagu viidanud Leung & Kember, 2003). Pinnapealsed õppijad näevad iga ülesannet kui nõuet, mis tuleb täita, selleks et saavutada mõni muu eesmärk, näiteks kraadi teenimine. Nad näevad ülesande osi diskreetsetena ja üksteise või teiste ülesannetega mitteseotuna ning muretsevad ülesande täitmise aja pärast. Pinnapealsed õppijad väldivad ülesandele isiklike või muude tähenduste omistamist ja toetuvad tavaliselt meeldejätmisele, mis on Bloomi taksonoomia madalaim arengutase.
Seevastu sügavad õppijad on huvitatud akadeemilisest ülesandest ja saavad selle täitmisest naudingut. Nad otsivad ülesandele omast tähendust ja isikupärastavad seda, sidudes selle enda kogemuse ja “päris” maailmaga. Pealegi integreerivad sügavad õppijad ülesande aspekte või osi tervikuks, nähes seoseid selle terviku ja varasemate teadmiste vahel.
Uurimisprojekti eesmärgiks sai leida vastus küsimusele: kas koolitaja võiks rakendada pedagoogilisi lähenemisviise, mis aitavad õpilastel kasutada e-portfooliot viisil, mis viib nad pinnaõppest kaugemale, sügavamale õppimisele, arendades seeläbi üliõpilaste oskusi saavutada õpitulemusi, mille edendamiseks e-portfoolio koostati?
Vastavalt sellele viidi esimese kursuse kirjutamiskursusel ellu kolm eneseregulatsiooni edendamisele suunatud strateegiat. Esiteks täitsid õpilased küsitlused, milles esitati küsimusi nende kontrolli all oleva ülesande aspektide kohta. Mis oli teie eesmärk selle ülesande täitmisel? Millal sa sellega tegelema hakkasid? Kas lugesite määratud materjali läbi? Kui teil oli ülesande kohta küsimusi, kas otsisite vastuseid? Kui jah, siis kellelt? Kui palju tähelepanu pöörasite eksperdi kommentaaridele? Kas te ei lugenud ühtegi, mõnda või kõiki juhendaja kommentaare oma eelmise töö kohta? Kas vaatasite oma eelnõu põhjalikult läbi? Pärast hinnete saamist paluti neil kirjalikult mõelda, mida nad ülesande käigus õppisid, mida nad teeksid sama järgmise töö jaoks ja mida nad teeksid teisiti.
Teiseks hõlmas peaaegu iga tunniperiood arutelu, mille eesmärk oli aidata õpilastel siduda kursuse õpieesmärgid teiste klassidega, aga ka eluga väljaspool kolledži klassiruumi. Näiteks arutlesid õpilased, miks neil paluti mingit konkreetset ülesannet täita ja kuidas teatud oskus, näiteks allikate analüüsimine, võiks olla kasulik professionaalses töökeskkonnas või panustava kodanikuna.
Kolmas ja viimane strateegia hõlmas e-portfoolio eesmärgi saavutamist nii, et üliõpilased laadisid oma tööd üles ja kirjutasid oma mõtteid kogu semestri jooksul, mitte ei kirjutanud semestri lõpus ühte arutlust, mis hõlmaks kõiki oma töid. Kõik esmakursuslased liitusid e-portfoolio kogukonnaga, mille kaudu said nad ligi mallidele, mida oma e-portfooliosse lisada, ja kirjutamisjuhiseid, mis juhendasid neid kriitilise mõtlemise kaudu.
Üliõpilaste refleksiooniväidete kvalitatiivne analüüs nii enne kui ka pärast strateegiate rakendamist näitas, et esmakursuslased saavutasid märgatavaid edusamme eesmärkide täitmisel, mida e-portfoolio kasutamine pidi soodustama. 30–90 protsenti igast kursusest saavutas edusamme, tuvastamaks, kas nad saavutasid oma õpieesmärgid, kasutades selleks eneseregulatsiooni strateegiaid ja integreerides omandatut. Teisisõnu näitasid nad varaseid märke liikumisest pinnapealselt õppimiselt sügavale õppimisviisile.
Uurimuse tähenduse kujunemine
Uurimisprojekti läbiviimise käigus tuvastati viis põhilist õpitegevust, mis nõuavad mõtlemise ja iseseisvuse taseme arengut, selleks et kasutada e-portfooliot sellise õpivahendina, milleks ta oli kavandatud:
- Collect – kogumine
- Self-regulate – enesejuhtimine
- Critically reflect – kriitiline mõtlemine/refleksioon
- Integrate – seoste loomine
- Collaborate – koostöö
Madalaimal oskustasemel koguvad üliõpilased asjakohaseid artefakte, mis dokumenteerivad nende õppimist. Veidi kõrgemal tasemel üliõpilased reguleerivad ise või teadvustavad ja harjutavad käitumist, mis viib õppimiseni. Järgmisel kõrgemal tasemel reflekteerivad nad kriitiliselt, kontekstualiseerides oma õppimise tähenduse ja olulisuse seatud eesmärkide ja väärtussüsteemide kaudu. Veelgi kõrgemal tasemel integreerivad üliõpilased oma õppimist, sünteesides oma kogemusi ja kandes neid üle uutesse olukordadesse. Lõpuks teevad üliõpilased kõige kõrgemal tasemel koostööd, tuginedes oma olemasolevatele teadmistele, rakendades neid kogukonnas koos teistega.
On selge, et üliõpilased ei omanda neid üha raskemaks muutuvaid oskusi kohe esimesel kursusel. Fookus nihkub seega selle kindlaksmääramisele, kuidas iga üliõpilase kõrghariduskogemuse saamisel jõuda üha sügavamatele õppimistasemetele. Jenson ja Treuer märgivad, et oma aastakümnete pikkuse kogemuse jooksul on nad harva näinud üliõpilasi, kellel on motivatsiooni ja uudishimu, mida on vaja iseseisvalt kõrgemale õppimistasemele jõudmiseks ja et samuti ei ilmne need oskused võluväel õpilaste kognitiivsete võimete arenedes, neid oskusi tuleb õpetada ja õppida.
Projektis osalenud üliõpilaste vastuvõtt jäi e-portfoolio osas parimal juhul leigeks, nad käsitlesid seda lihtsalt järjekordse ülesandena. Õppejõud pidasid seda tavaliselt koormaks – ülesandeks, mis tõi lisaks suurele õpetamis- ja uurimistööle rohkem tööd. Suutmatus näha selle tööriista kasutamisest tulenevaid laiaulatuslikke tulemusi ja projektiga kaasnevad tohutud kulutused olid põhjusteks, mis tingisid selle projekti lõpetamise.
Lühidalt, pärast aastatepikkust tohutut pingutust ja mõningaid märkimisväärseid edusamme astus UMD tagasi, et hinnata nii enda loodud e-portfoolio toodet kui ka selle kasutusviise.
Projektist tehti järgmine kokkuvõte: Kui e-portfoolio tõeline väärtus kunagi teadvustatakse, tuleb üliõpilastele õpetada, kuidas seda kasutada sügava, enesejuhitava elukestva õppe edendamiseks.
Eeltoodut mõistes defineerisid Jenson ja Treuer e-portfoolio mõiste ja selle kasutamise ainulaadse olemuse.
E-portfoolio mõiste ja kasutamine
Jenson ja Treuer`i e-portfoolio definitsioon on järgmine: e-portfoolio on tööriist oma õppimise dokumenteerimiseks ja juhtimiseks kogu elu jooksul viisil, mis soodustab sügavat ja pidevat õppimist. E-portfoolio sobib ainulaadselt 21. sajandil õppimiseks, ajastul, mil õppimine toimub igal pool ja igal ajal, nii formaalses hariduses kui ka väljaspool seda.
Määratlus algab tunnistamisest, et e-portfoolio on tööriist – mitte paradigma või viis õpetamiseks, õppimiseks, mõtlemiseks või olemiseks. Tööriistana on see 21. sajandi hariduse jaoks sama oluline kui haamer ehitamiseks. Sellegipoolest on see, nagu iga teine tööriist, väärtusetu, kui keegi ei tea, kuidas seda õigesti kasutada.
Järgmiseks on e-portfoolio oma õppimise dokumenteerimiseks ja juhtimiseks. Miks peaksid kolledži üliõpilased seda tegema? Kas õpetajad ja asutused pole alati seda tõendit haldanud, pannes hindeid, mis näitavad, kui palju õpilased on õppinud? Kas õppeasutus ei vastuta kraadiõppe lõpetamise edenemise jälgimise ja „ametlike” ärakirjade koostamise eest, et kontrollida, kas üliõpilased on saanud hariduse?
Jah, siiani on olnud sellised tavad. Edasi liikudes ei saa see aga nii olla. See tähendab, et koolitajad peavad praegused teadmusjuhtimise tavad ümber hindama.
Jenson ja Treuer nendivad: „Nagu me oleme avastanud, ei ole harjumused, mille tulemuseks on õppimisele pühendumine, enamiku õpilaste jaoks kaasasündinud. Kuigi me alustame elu uudishimuliku loomuga, juhtub teel „hariduse” poole kummaline seik: liiga paljud õpilased loobuvad küsimuste esitamisest ja neile vastuste otsimisest.“
Autorid märgivad kokkuvõtvalt, et e-portfoolio sobib ainulaadselt 21. sajandil õppimiseks just seetõttu, et õppida saavad kõik, olenemata vanusest ja asukohast ja et
õppimine toimub igal pool ja igal ajal, nii formaalses hariduses kui ka väljaspool seda.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et Jenson ja Treuer´i artikkel oli huvitav ja silmaringi avardav lugemismaterjal. Jõudsin teadmisele, et mida kõrgema tasemega õppija, seda rohkem toimub õppijatevahelist teadmiste jagamist ja koostööd. Mõtestasin lahti selle, miks meie kursuse õppejõud ärgitab meid üksteisele kirjutama ja oma mõtteid jagama.
Loetud artiklist jäi ühe nüansina meelde Jenson ja Treuer`i tõdemus, et nende aastakümnete pikkuse õpetamiskogemuse jooksul on nad harva näinud üliõpilasi, kellel on motivatsiooni ja uudishimu, mida on vaja selleks, et iseseisvalt kõrgemale õppimistasemele jõuda. Sellest saab järeldada, et ka meie hulgas kohtab ilmselt selliseid üliõpilasi harva. Oma õpitegevustes kõrgema arengutaseme saavutamiseks on ka meil ülikoolis õppejõud, kes saavad meid oma juhendamisega suunata ja abistada. Jenson ja Treuer`i hinnangul on e-portfoolio tööriist, mis annab õpetajatele võimaluse teha seda, mida nad kõige paremini oskavad: õppimist hõlbustada, juhendada, õpetada, suunata ja hinnata.
Eesmärgiks on et me jõuaksime tasemeni, kus saame ise integreerida oma õppimist, sünteesides oma kogemusi ja kandes neid üle uutesse olukordadesse ning teha koostööd, tuginedes oma olemasolevatele teadmistele, rakendades neid kogukonnas koos teistega.
Sellest sügisest alates esmakordselt enda ajaveebi kirjutades ja antud teemaga tegeledes sain selgeks, et see ongi praegu minu e-portfoolio. Selle tegemine on minu jaoks olnud väga aeganõudev, aga samas ka palju uusi teadmisi pakkunud ja pannud huvitavat õpiteemade kohast infot otsima. Õpiprotsessi seisukohalt on oluline, et ma saan igal ajal teha siin tagasivaadet ja näha, kas ja kui palju on arenenud minu vaated, teadmised ja mõttemaailm. Kas ma ka edaspidi oma ajaveebi täiendan, selle kohta mul praegu ühest seisukohta ei ole. Kui tekkib vajadus mingit materjali läbi töötada pikema perioodi kestel ja vaadata seda ajalises perspektiivis, siis sellisel juhul pean otstarbekas jätkata e-portfoolio kasutamist.
Kasutatud allikad
Blogi 