Kolmas teema: Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kodune teoreetiline ülesanne

Ülesandeks oli valida lugemiseks välja üks viiest analüüsimiseks antud artiklist ja kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus.

Esmasel tutvumisel antud kursuse kogu materjali üldtutvustuse ja eesmärkidega tundus mulle kursuse sisuks olevatest teemadest kõige huvitavam olevat personaalsete õpikeskkondade teema. Õpihaldussüsteemide ajaloo ja teoreetilise poolega tutvusin eelmise kahe teema käsitlemise käigus. Kolmanda ülesandena olengi jõudnud nüüd just mind enim huvitanud teema juurde. Seetõttu, et mul varasemalt puudusid igasugused teoreetilised teadmised personaalsete õpikeskkondade osas, tundus mulle kõige huvitavam reflekteerida artiklit Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., ja Milligan, C. artikli “Personal Learning Environmets: Challenging the dominant design of educational systems”, mis tutvustuse põhjal peaks välja tooma kuus tunnust, mille poolest personaalsed õpikeskkonnad eristuvad õpihaldussüsteemidest. Tahtsin teada saada, mida kujutab endast personaalne õpikeskkond ja millised siis on need tema erisused võrreldes õpihaldussüsteemidega.

Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat eesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijate ja õpetajatega. Personaalse keskkonna all mõeldakse erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku. Peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õpikeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil. (Pata ja Laanpere  2009)

Wilson et al. (2007) ütlevad oma artiklis, et praegused hariduses kasutatavad süsteemid järgivad ühtset disainimustrit, mis ei toeta elukestvat õpet ega isikupärastamist, on kasutaja võimekuse osas asümmeetrilised ja on lahti ühendatud Interneti-teenuste ülemaailmsest ökoloogiast. Käesolevas artiklis pakuvad autorid välja alternatiivse haridussüsteemi disainimustri, mis rõhutab sümmeetrilisi seoseid erinevate teenustega nii formaalses kui ka informaalses õppes, tööl ja vabal ajal ning määratleb nende rakendamise ja katsetamise strateegiad. Haridustehnoloogia valdkonnas on viimastel aastatel keskendutud virtuaalse õpikeskkonna tehnoloogia (VLE, tuntud ka kui Learning Management System ehk LMS) täiustamisele tarkvara ja tehnikatega. Praegused hariduses kasutatavad süsteemid järgivad ühtset mustrit, mida Ühendkuningriigi hariduse kontekstis nimetatakse tavaliselt virtuaalseks õpikeskkonnaks (mujal nimetatakse seda õppehaldussüsteemiks (LMS)). VLE mustrit kirjeldatakse haridussüsteemide domineeriva disainina.

Käsitletava artikli autorid võrdlevad omavahel virtuaalseid (Virtual Learning Environment – VLE) ja personaalseid (Personal Learning Environment – PLE) õpikeskkondi. Virtuaalseid õpikeskkondi nimetavad nad dominantseks disainiks, sest need on väga laialdaselt (eriti kõrghariduses) levinud. Personaalseid õpikeskkondi nimetavad nad alternatiivseks disainiks.

Domineeriva disaini ehk VLE “Virtual Learning Environment“ omadused on:

• Erinevate tööriistade nagu näiteks erinevad foorumid ja erinevate andmete integreerimine kursuse või mooduli konteksti. See muster järgib kursuste modulariseerimist ja õppimise eraldamist eraldiseisvateks üksusteks. Mõnes VLE tootes pole isegi võimalik sisu jagada sama süsteemi kursuste vahel.
• Asümmeetrilised suhted: Eristatakse selgelt võimalusi õpetajate ja õpilaste vahel. Õpetajate võimalused ja vahendid võrreldes õppijatega on tunduvalt suuremad. Õppijale on jäetud passiivne roll.
• Homogeenne kontekstikogemus: Kõik õppijad näevad täpselt ühesugust sisu ja saavad süsteemist samasuguse kogemuse. Mille tõttu neil puudub võimalus individuaalse kogemuse saamiseks ning isiklike eesmärkide seadmiseks. See on vastuolus elukestva õppe kontseptsioonis sageli väljendatud sooviga saada individuaalset kogemust, mis on kohandatud isiklikele vajadustele ja prioriteetidele.
• Paralleelselt on toimunud arendusprotsess, mille abil on loodud spetsiaalsed standardid ja spetsifikatsioonid VLE toodete integreerimiseks õpihaldussüsteemidesse. Kuid muud spetsifikatsioonid, nagu RSS5, mis on saavutanud laialdase kasutuselevõtu väljaspool haridust, ei ole VLE-d otseselt mõjutanud; see on vähemalt osaliselt kaasnähtus toodete suletud olemusest, mis pärsib sisu avatud jagamist.
• Juurdepääsu kontroll ja õiguste haldamine: VLE piirab tavaliselt juurdepääsu sisule ja vestlustele, andes selle ainult üksuses osalevale rühmale ning väljaandjatega sõlmitud kokkulepete kaudu kaitseb litsentsitud sisu välise vaate eest. Seega ei ole sisu tavaliselt väljaspool kursust olevate isikutele kättesaadav ja sageli pole see õppijatele kättesaadav ka pärast kursuselt lahkumist.
• Organisatsiooniline ulatus: Toimimisulatus on organisatsiooni põhine, minnes vastuollu elukestva õppe mudeliga. Sageli on raskendatud VLE  väliste organisatsioonide ja õppijate kaasamine neile, kes ei ole tarkvara haldava organisatsiooniga seotud.

Alernatiivne disain ehk PLE “Personal Learning Environment“

• Keskendub kasutaja ja erinevate keskkondade vahel ühenduste koordineerimisele. Süsteem peaks keskenduma sellele, et kordineerida erinevaid tööriistu selleks, et toetada õpilase eesmärke. Tunnistab selgesõnaliselt vajadust integreerida kogemusi erinevates keskkondade vahel, sealhulgas hariduses, töös ja vaba aja veetmises.
• Sümmeetrilised seosed: Kõik kasutajad võiksid ja peaksid saama võimaluse erinevaid ressursse kasutada, avaldada ning neid organiseerida, lisaks oma loodud sisu hallata ja oma vajadustele vastavaid tööriistu kasutusele võtta.
• Individuaalne kontekst: Kasutajad saavad teavet kontekstis ümber korraldada nii, nagu nad seda soovivad, valida sellesse paigutamiseks vajalik teave ja tööriistad.
• Avatud Interneti-standardid: Süsteemid peavad suhtlema erinevate teenustega, mis pakuvad oma patendeeritud API’sid nagu nt Google Maps. Lisaks peavad süsteemid suhtlema teenustega mis toetavad üldisemaid veebi standardeid.
• Avatud sisu ja remiksikultuur: Erinevalt VLE-st tegeleb ressursside jagamisega, mitte nende kaitsmisega, ning keskendub Creative Commonsi litsentside kasutamisele, mis võimaldavad ressursse redigeerida, muuta ja uuesti avaldada. PLE abil kogutavad ja juurdepääsetavad ressursid on tavaliselt ajaveebi postitused, ülevaated, kommentaarid ja muud suhtlusartefaktid.

• Isiklik ja globaalne ulatus: Kui VLE tegutseb organisatsioonilise ulatusega, siis PLE tegutseb isiklikul tasandil, kuna see koordineerib teenuseid ja teavet, mis on otseselt seotud selle kasutaja ja omanikuga. Siiski võib PLE-d pidada ka globaalseks, kuna teenuste hulk, mida see potentsiaalselt koordineerib, ei ole ühegi konkreetse organisatsiooni piires piiratud. Kasutaja saab ühendada oma PLE mis tahes suurusega sotsiaalsete võrgustike, teadmistebaaside, töökontekstide ja õpikontekstidega, millele tal on juurdepääs. Võrreldes VLE’ga on PLE keskendunud isiklikule tasandile, mis kordineerib teavet, mis on seotud kasutajaga.

Artikli autorid annavad järgnevalt ülevaate PLE teguritest, toimimisalastest piiridest. PLE ühendab teavet heterogeensetest teenustest, mis kuuluvad kasutaja pädevusse. PLE võimaldab ära kasutada koostööpõhiseid filtreerimistehnikaid, kasutades “esitusloendeid” jagades hindamisteenuseid, arvustusi ja kommentaare. PLE võimaldab kasutajate hinnangute ja ressursside kohta tehtud kommentaaride automaatset jagamist laiema võrguga. Väga suurte kontekstidega ühenduse loomine PLE abil kujutab endast nii tehnilist kui ka kasutatavust puudutavat väljakutset, kuna kogu kontekstis leiduvat teavet ei ole võimalik lokaalselt hallatavasse keskkonda absorbeerida. Üks lahendus on aktsepteerida pehmeid piire konteksti olemusliku aspektina ja kujundada PLE nii, et vähendada nähtavate kasutajate ja ressursside hulka kasutaja deklareeritud huvide alusel.

Autorite arvamus on, et iga uus süsteem peab eksisteerima koos eelmiste süsteemidega, samas kui hariduse puhul peaks VLE muster lõpuks kaotama oma domineeriva disaini staatuse. Kuidas siis PLE ja VLE disain koos eksisteerivad? Tegemist võib olla lihtsalt paralleelse eluga, kus PLE muutub informaalse õppe ja teatud tüüpi pädevuspõhise õppe ruumis domineerivaks disainilahenduseks, kusjuures VLE jääb formaalsete haridussüsteemide võtmetehnoloogiaks. Teise võimalusena pakuvad nad, et võime näha ühenduse perioodi, mil VLE tooted hakkavad oma teenuseid PLE-s kasutamiseks avama. Siiski võime näha ka mustrit, mille puhul PLE omadused on VLE-sse kaasatud, röövides samal ajal neilt osa nende transformatiivsest jõust.

Autorid järeldavad, et VLE on tänapäeval haridustehnoloogias selgelt domineeriv disain ja see on kõrgkoolides peaaegu üldlevinud. Selle hegemoonia seab aga proovile osalt hariduse seespoolne soov ühendada formaalse ja informaalse õppimise maailmad ning realiseerida elukestva õppe eesmärke, osalt aga väljastpoolt haridust üha enam levivad sotsiaalse tarkvara vormid ja veebi kui tehnoloogiaplatvormi uued paradigmad. VLE pole sugugi surnud ja sellesse tehnoloogiasse investeerinud inimesed püüavad disaini kaasata uusi arendusi, et pikendada selle kasulikkust. Siiski on autorid seisukohal, et peamised erinevused VLE ja PLE vahel on pigem kontseptuaalsed ja et lõpuks areneb PLE mudel keerukamaks, muutes VLE vähem atraktiivseks. Põhjuseks on, et me liigume elukestva- ja tööpõhise õppe maailma.

Minu arvates VLE ja PLE omavahelises võrdluses on PLE tunduvalt õppijasõbralikum. Mõeldes tagasi oma õpinguteajale alates põhikoolist ja gümnaasiumist kuni ülikoolini, siis olen tunduvalt rohkem pidanud kasutama VLE keskkondi. Kuigi tundub, et viimasel ajal on muutunud õppimine PLE keskkondade kesksemaks. Hea näide sellest on ka käesolev kursus, milles ühe põhilise tööriistana on kasutusel blogi, mis võimaldab õppijale personaalse materjali loomist, disainimist ja haldamist ning võimaldab arendada tänapäeval ühte väga olulist oskust – suhtlemist ja koostööd.

Kodune praktiline ülesanne

Ülesandeks oli enda personaalse õpikeskkonna skeemi koostamine.

Selline on siis minu personaalse õpikeskkonna skeem:

Kasutatud kirjandus:

1) https://www.je-lks.org/ojs/index.php/Je-LKS_EN/article/view/29

2) Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (ptk 1.7). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.