Teine teema: õpihaldussüsteemid

Photo by Gerd Altmann on Pexels.com

Kursuse teise teema keskne mõiste on õpikeskkonnad

Õpikeskkond, mis muutub mitmeid kordi õppijate haridustee jooksul (lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool), peab looma võimalused õppimiseks, eneseväljenduseks ning toetama õppija arengut. Eduka õppimise aluseks on õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumise võimalikult suur ühtivus. Seetõttu on oluline kaasata õppijaid oma õpikeskkonna loomisse, et kujundada see võimalikult sarnaseks õppijate endi ootustele (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Kodune teoreetiline ülesanne

Ülesandeks oli valida lugemiseks välja üks neljast analüüsimiseks antud artiklist ja kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus.

Tänapäeval muutub maailm kiiresti ja see seab ka haridussüsteemi ette järjest uusi väljakutseid. Viimaste aastate jooksul on hariduselus kasutusele võetud palju uusi tehnoloogiaid ja keskkondi. Alles hiljuti maailma tabanud COVID-19 ajal muutus eriti aktuaalseks e-õpe. Täielikuks ja pikemaajaliseks õppimiseks e-õppe vormis ei olnud meie haridussüsteemis arvatavasti keegi valmis. Pandeemia tõi kaasa ka vajaduse kaugtöö võimaluste loomiseks. Mõlemad need suundumused tulid selleks, et suuremal või vähemal määral jääda osaks meie igapäeva elust.

Maailmas pole palju riike, kus PISA testi tulemused on paremad kui Eestis. Õigemini on lugemisoskuse ja loodusteaduste poolest meist parem ainult Singapur. Singapuri haridussüsteemi edu ja e-õppe aktuaalsuse tõttu valisingi analüüsimiseks artikli “Students’ use of learning management systems and desired e-learning experiences: are they ready for next generation digital learning environments?” (Koh & Kan, 2021).

Valitud artikkel kirjeldab hiljuti Singapuris läbi viidud uurimust õppijate ootustest järgmise põlvkonna õpikeskkondadele. Tahaks teada, miks Singapuri haridussüsteem nii hästi toimib ja millised on Singapuri üliõpilaste ootused õpihaldussüsteemide osas.

Artikli autorid nendivad sissejuhatavas osas, et vaatamata pidevatele täiendustele kipuvad õpilased kasutama õpihaldussüsteemide (LMS) haldusfunktsioone sagedamini kui nende õpperakendusi. Autorid käsitlevad mõistet NGDLE ehk järgmise põlvkonna digitaalsed õpikeskkonnad (Next Generation Digital Learning Environments), mis on võimelised toetama kasutajate juurdepääsetavust sisu loomise ja kureerimise, integreeritud süsteemide koostalitlusvõime, isikupärastatud adaptiivse õppimise, koostöös õppimise ja analüütikapõhise jõudlusjuhtimise kaudu. Seetõttu tuleb uurida, kas õpilased on valmis sellise arenguga kaasa minema ja millised on nende ootused. Oluliseks peeti uurida, kas pelgalt NGDLE-toega funktsioonide kättesaadavus muudaks õpilaste e-õppe kogemusi, kuna õpilaste kalduvus kasutada LMS-e põhiliselt haldussüsteemidena on püsinud hoolimata õpperakenduste pidevast täiustamisest. Õpilaste valmisoleku muutustega kaasa minna, nende soovide ja ootuste teada saamiseks teostati uuring Singapuri kunstiakadeemia kaunite kunstide peaeriala üliõpilaste seas. Uuring tehti vastusena tähelepanekule, et LMS-e kasutatakse nii õppehalduse kui ka õppejõukeskse õppimise toetamiseks kõrgkoolides. Selle uuringu juures pidas kõrghariduse infotehnoloogia mittetulundusühing EDUCAUSE arutelusid enam kui 70 haridustehnoloogia praktikuga, et sõnastada NGDLE kontseptsioon. Selles tehakse ettepanek, et tulevased digitaalõppesüsteemid peaksid hõlmama viit järgmist mõõdet:

(1) Koostalitluse ja integratsiooni mõõde – süsteemid on koostalitlusvõimelised ja toetavad sisuressursside ja õppeteabe (nt hinneteraamatu) sujuvat edastamist. (2) Isikupärastamise mõõde – toetab adaptiivset õppimist, näiteks digitaalsete soovitussüsteemide kaudu, mis suudavad pakkuda õpilastele individuaalseid õppeteid. (3) Analüütika, nõustamise ja õppimise hindamise dimension – toetab andmepõhist õpet. (4) Koostöö dimensioon –  näeb ette NGDLE-sid, et toetada nii suhtlust kui ka suhtluse juhtimist. Õpilased peaksid saama luua ja hallata privaatseid rühmi, mille liikmed on nii õppeasutuses kui ka väljaspool. (5) Juurdepääsetavuse ja universaalse disaini mõõde – näeb ette NGDLE-d, mis toetavad õpilaste õppimise artefaktide loomist, kureerimist ja jagamist. Need viis dimensiooni on süsteemiarendajate seas populaarseks saanud. Praeguseks on välja töötatud arvukalt NGDLE-toega LMS-e, et paremini toetada suhtlust, kasutajate sisuhaldust, adaptiivset õppimist ja õppejõudluse juhtimist.

Õpilaste LMS-de kasutust ja rahulolu nendega on uuritud ka mitmes teises eelnevas uuringus. Nende uuringute tulemused näitavad, et vaatamata sellele, et õpilased olid rahul juhendajakeskse õppejõusüsteemi funktsioonidega, soovisid õpilased siiski kasutada LMS-e õpilasekesksel viisil, eriti õpilasekeskse õppimise aspektide toetamiseks, mis on seotud koostöö, suhtlemise ja õppimise autonoomiaga. See on kooskõlas arusaamaga NGDLE-dest kui süsteemidest, mis on võimelised toetama nii isikupärastamist kui ka koostööd. Ehkki õpilased hindasid oma LMS-iga rahulolu suhtlemise osas kõige madalamaks, soovisid nad, et saaksid LMS-i ümber kujundada selleks, et nad saaksid kaaslaste ja õppejõududega paremini suhelda ja koostööd teha.

Kõike eeltoodut arvestades käsitleti ka Singapuri kunstiüliõpilaste seas läbiviidud uuringus kahte küsimust (1) Kuidas üliõpilased LMS-e kasutavad? (2) Kas üliõpilaste soovid e-õppe valdkonnas vastavad NGDLE dimensioonidele?  Üliõpilaste soove e-õppe kasutamisel uuriti avatud küsimusega “Mida soovite teha e-õppe keskkonnas, mida te praegu ei tee?”

Vastustest esimesele küsimusele selgus, et rohkem kui 63% vastanutest teatas, et kasutavad LMS-i vähemalt kord nädalas teadaannete saamiseks, loengukonspektide saamiseks või ülesannete esitamiseks. Samuti kasutasid vastajad interaktiivseid LMS-i funktsioone vähemalt kord nädalas. Rohkem kui 53% vastanutest teatas, et on vähemalt kord nädalas tegelenud järgmiste õppetegevustega: videote või veebipõhise sisu vaatamine, veebiviktoriinides osalemine ja virtuaalse klassiruumi kaudu veebitundides osalemine. Veidi vähem vastajaid teatas, et nad tegelevad peegeldava blogimisega vähemalt kord nädalas (49%).

Teise küsimuse vastuste osas oli umbes 79% seotud süsteemi funktsionaalsustega, mida üliõpilased e-õppesüsteemidelt NGDLE mõõtmete osas soovisid. Enamik väljendas soovi sünkroonsete suhtlusliideste kättesaadavuse järele “pigem vestlusstiilis arutelu kui foorumi stiilis arutelu”. Üliõpilased rõhutasid ka vajadust navigeerimise ja teabekorralduse tõhusa kavandamise järele, et oleks võimalik „juurdepääs kõigele, mida vajan ühes rakenduses”.

Soovid paremate koostööfunktsionaalsuste järele moodustasid umbes 12%. Nendes kommentaarides rõhutasid üliõpilased funktsioone, mis toetavad vastastikust koostööd, eriti projektide kohta tagasiside andmise ja saamise osas. Näiteks jagas üks üliõpilane: “Soovin, et saaksin vaadata oma sõprade projekti, anda kommentaare ja üksteiselt õppida.” Samuti soovisid üliõpilased “küsida õppejõult veebis küsimusi”, kuna selline suhtlus aitaks üliõpilastel tunda end e-õppe ajal rohkem “seotuna”. Lisaks veebipõhisele suhtlemisele õppejõudude poolt määratud kanalites avaldasid üliõpilased soovi luua erinevaid personaliseeritud vestlusringe kas õppeprogrammide või projektirühmade kaupa. Üliõpilased soovisid e-õppe süsteeme, mida saaks integreerida praegu kasutatavate pilvepõhiste rakendustega, näiteks “laadida faile ja sisu otse Google Drive’ist üles, et seda oleks mugav kasutada peaaegu kõikjal”.

Üliõpilased soovisid ka kogeda e-õppe tegevusi, mis suurendavad nende motivatsiooni ja õppimisse kaasatust, kus „saame õppida lõbusamalt, mitte igav arutelu nagu varem.“ Mõned võimalused seda teha võiks olla mängupõhise või uurimuspõhise õppe kaudu.

Uuringu tulemused näitavad, et üliõpilaste soovitud e-õppe kogemused ühtivad mõne NGDLE mõõtmega tugevamini kui teised. Tegelikult peegeldavad selles uuringus viidatud e-õppe strateegiad õpilaste soove, et õppimine oleks paindlik ja aktiivne. Üliõpilaste soovitud e-õppe strateegiad kalduvad üliõpilasekesksele, mitte juhendajakesksele õppimisele, kus õppijad on aktiivsed, kognitiivselt kaasatud ja omavad oma õppeprotsesside suhtes autonoomiat. NGDLE dimensioonid ei kirjelda piisavalt õpilaskesksete e-õppe tegevuste ülesehitust. See pedagoogiline kiht tundub praeguses NGDLE-ide kontseptsioonis puuduvat.

Uuringu tulemused avaldavad mõju neile kõrgharidusasutustele, kes plaanivad NGDLE-sid rakendada. Üks järeldusi on, et institutsioonid peavad kaaluma, kuidas saab NGDLE funktsioonidega õpilaskeskset õpet toetada. Õpilasekesksel õppimisel on erinevad tahud, kuid õppija autonoomia, võimestamise ja õpetaja-õpilase partnerluse mõõtmed tunduvad uuringus osalejate jaoks eriti olulised.

Artikli lõpus jõuavad autorid järeldusele, et teoreetilised seosed NGDLE dimensioonide ja õpilasekeskse õppe vahel nõuavad täiendavat uurimist. Nad teevad ettepaneku, et tulevased uuringud võiksid toetada uuringutulemusi kasutuslogide ja süvaintervjuudega ja see võiks anda põhjalikuma analüüsi õpilaste tegelike ja soovitud e-õppe kogemuste vahelistest seostest. Artikli lõppjäreldus oli: LMS-id on kõrghariduse tehnoloogia infrastruktuuri kriitilised komponendid ja on oluline kaaluda, kuidas institutsioonid saaksid täielikult ära kasutada oma investeeringuid NGDLE-toega uuendustesse. Lisaks süsteemiuuendustele keskendumisele peavad kõrgkoolid toetama õppejõudude pedagoogilist üleminekut üliõpilaskesksele digiõppele.

 Lõpetuseks tahan siinkohal ise arutleda küsimuse üle: “Milline peaks siis olema järgmise generatsiooni õpihaldussüsteem?”  Ilmselt selline, mis seaks esikohale õppija vajadused, huvid ja eelistused. Õppija tahab selles õpikeskkonnas leida võimalikult väikese aja- ja energiakuluga kõik õppimiseks vajalikud materjalid, sest inimene on oma olemuselt ratsionaalne ja mugav. Arvan, et õpilasekeskse õppimise aspektide lisamist õpihaldussüsteemide arendamisel tuleb toetada.  Meil on olemas selline IT-alane võimekus. Kasutame seda siis ära oma e-õppekeskondade arendamise käigus.

Teiseks oluliseks probleemiks, mis selgus alles sunnitud ja pikaajalise pandeemiaaegse e-õppe korraldamise käigus, oli üksijäetuse tunne, mis ilmnes küllaltki paljudel õpilastel. Seepärast peavadki uue generatsiooni õpihaldussüsteemid tagama just sellised suhtlemisvõimalused, nagu õpilased vajavad nii omavahelises suhtluses kui ka suhtluses õpetajatega. Õpilasekeskne õpe peaks toimima õpilase ja õpetaja vastastikkuses sõltuvuses oleva ja koostööpõhise partnerlusena. Praegusel kujul ei sobi ainult e-õppe läbiviimise vormis õppimine mitte kõigile õpilastele, eriti põhikooli esimeses kuni kolmandas kooliastmes.

Kasutatud kirjandus:

1. https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/07294360.2020.1799949
2. Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.