Haridustehnoloogia ajalugu

Photo by Gustavo Fring on Pexels.com

Kodune ülesanne

Ülesandeks oli valida lugemiseks välja üks kuuest analüüsimiseks antud artiklist ja kirjutada selle põhjal analüütiline ja reflekteeriv ajaveebipostitus.

Ma ei ole varasemalt kunagi haridustehnoloogiaga kokku puutunud ja mul puuduvad teadmised haridustehnoloogia ajaloo kohta. Artiklite valikuga tutvudes arvasin esialgu, et  Andrew  Molnar`i artikkel “Computers inEducation: A Brief History “, mis ilmus 1997. aastal ajakirjas THE JOURNAL, ei ole minu jaoks refereerimiseks huvipakkuv põhjusel, et see on kirjutatud üle kahekümne aasta tagasi. Artiklit lugema hakates aga tabas mind suur üllatus. Üllatuseks oli see, kui kaasaegselt mõjuvad autori poolt avaldatud mõtted ja seisukohad tänapäeva Eestis. See saigi minu jaoks otsustavaks faktoriks, et valisin analüüsimiseks just eelpoolmainitud artikli.

A. Molnar`i arvamus on, et arvutimaailma uuendajad on toonud haridusvaldkonda ühed kõige provokatiivsemad ja ergutavamad ideed hariduse ajaloos. Arvutirevolutsioon on muutnud kõnekäänu “vajadus on leiutamise ema” kõnekäänuks “arvutimaailmas on leiutis vajalikkuse ema”.

Artikli esimeses pooles esitab Molnar arvamuse haridusvaldkonnas toimunud, tema jaoks mõne huvipakkuva arengu osas.

Molnar märgib, et laias laastus on hariduse kaks peamist ülesannet mineviku kultuuri, väärtuste ja õppetundide edastamine praegusele põlvkonnale ja oma laste ette valmistamine eluks sellises maailmas, millises nad hakkavad elama.

Molnari seisukoht on, et toimunud erinevate muutuste kogum on oluliselt mõjutanud kaasaegse hariduse suunda. Esimeseks selliseks muutuseks on globaalse majanduse tekkimine. Kaasaegsed kiired arvutid ja telekommunikatsioon on hõlbustanud ressursside, kaupade ja teenuste kiiret liikumist ning loonud maailma erinevate riikide ja piirkondade majanduste vahel vastastikkuse sõltuvuse. Sellisest arengust kasu saamiseks peavad riigid olema konkurentsivõimelised. Selleks aga, et olla konkurentsivõimeline, peab neil olema hästi haritud tööjõud. Tekkivad uued teaduspõhised infotööstused, milles teadmised ja inimkapital on sama olulised kui kasutatavad seadmed ja tehnoloogia. Molnar viitab Daniel Bell`i poolt öeldule, et nende tööstusharude peamine omadus on see, et need tulenevad teoreetilisest teadusest ja sõltuvad teoreetiliste teadmiste kodifitseerimisest. Selle arengu olulisus seisneb selles, et kui otsustame säilitada oma praeguse elatustaseme, peavad meie teadlased olema võimelised konkureerima rahvusvahelisel turul.

Teiseks toimunud muutuste kogumi faktoriks on teadusalase teabe plahvatus. Tänapäeval kasutatakse arvuteid, et pääseda ligi tuhandetele kiiresti kasvavates andmebaasides olevale teabele. Hinnanguliselt kuluks iga-aastase biomeditsiinilise teaduskirjanduse lugemiseks 22 sajandit või aasta jooksul ilmunud  keemiaalase kirjanduse lugemiseks seitse sajandit. Uue teabe hulk pole mitte ainult suur, vaid see kasvab plahvatuslikult. Kiired muutused paljudes valdkondades muudavad mõned teadmised iganenuks. Teadusteooriaid ja põhikontseptsioone vaadatakse üle, kuna uued avastused pakuvad uusi viise andmete vaatamiseks. Molnar osundab Nobeli preemia laureaadi Herbert Simon`i poolt öeldule, et teaduse ja infotehnoloogia areng on muutnud verbi ”teadma” tähendust. Varem tähendas see “teabe salvestamist mällu”. Nüüd tähendab see aga teabele juurdepääsu ja selle kasutamise oskust.

Kolmandaks faktoriks on kognitiivse teaduse tekkimine. Hariduses on toimunud suur paradigma muutus seose üleminekuga “õppimise” teooriatelt “tunnetuse” teooriatele. Kognitiivteadus läheneb õpetamisele ja õppimisele uutmoodi, käsitledes seda, kuidas inimene infotöötlejana toimib ja seda teavet kasutab. Selle asemel, et keskenduda faktide õpetamisele, on rõhk hoopis kõrgemal tasemel s.t. mõtlemise- ja probleemide lahendamise oskuse arendamisel. Teabe organiseerimisele keskendumine on muutnud hariduse rõhuasetust õppimiselt mõtlemisele.

Neljndaks faktoriks on tekkinud uued hariduslikud nõudmised. Kuna inimeste eluiga on nüüdseks oluliselt pikenenud, ei saa haridustee enam lõppeda keskkooli ega isegi kõrgkooli kraadiga. Töötajad peaksid oma elu jooksul valmistuma kaheks kuni kolmeks karjäärimuudatuseks. Uued esilekerkivad haridustehnoloogiad pidid saama oluliseks katalüsaatoriks antava hariduse ümbermõtestamisel.

Artikli järgmises osas esitab Molnar kaasaegse arvutiajaloo lühikese kronoloogilise ajaloo käsitluse.

Esimesteks arvutiteks olid MARK 1 ja  ENIAC, mis võeti kasutusele vastavalt 1944.aastal Harvardis ja 1946. aastal Pennsylvania ülikoolis. Arvuteid kasutati peamiselt matemaatikas, loodus- ja inseneriteadustes matemaatilise probleemide lahendamise vahendina. 1959. aastal alustas Donald Bitier Illinoisi ülikoolis PLATO-ga, mis oli esimene suuremahuline projekt arvutite kasutamiseks hariduses. 1963. aastal muutsid John Kemeny ja Thomas Kurtz Dartmouthis arvutite rolli hariduses. Nad töötasid välja uue, hõlpsasti kasutatava keele, mille nimi oli BASIC. See levis kiiresti ja seda kasutati arvutipõhiste juhendmaterjalide loomiseks mitmesuguste ainete ja kõikide haridustasemete jaoks. Seymour Papert töötas seitsmekümnendate aastate alguses välja programmerimiskeele LOGO, mida ta kasutas matemaatika õpetamiseks. LOGOst sai peagi algkooli arvutikirjaoskuse keel. Konstruktivistlik lähenemine käsitles õppimist kui teadmiste rekonstrueerimist. Papert on püüdnud viia hariduse “arvutipädevuselt” arvutite rakendamisele tõeliste probleemide lahendamiseks.

1975. aastal juhtus märkimisväärne asi – algas personaalarvutite revolutsioon. Arvuti ei olnud enam luksus, vaid oli nüüd koolide ja ülikoolide jaoks hädavajalik. See sai nüüd sama oluliseks kui raamatute ja raamatukogude omamine. 1970. aastatel otsisid teadlased uusi haridusparadigmasid, et kasutada ära arvutitehnoloogia läbimurdeid. John Seely Brown töötas välja SOPHIE (SOPHisticated Instructional Environment) kui uut tüüpi õpikeskkonna, milles arvutipõhine juhendamissüsteem mõistab oma ainevaldkonda ja saab kasutada oma andmebaasi selleks, et aidata õpilasel sõnastada oma ideid ja arutlusstrateegiaid.

Molnar sõnastab uue tehnoloogiapõhise hariduse põhimõtte: “Paremini tegemine ei ole sama, mis paremate asjade tegemine”.

Molnar ütleb, et inimestel on raskusi suurte andmemahtudega või paljude omavahel seotud struktuuridega seotud probleemidega toimetulekuga. Tänapäeval on info üleküllus elu tõsiasi ja kuigi seda pole võimalik kõrvaldada, on sellega võimalik toime tulla. Molnar jõuab järeldusele, et uued sümbolisüsteemid on võimaldanud teadlastel ja matemaatikutel teha suuri läbimurdeid. Näiteks araabia numbrite kasutamine rooma numbrite asemel muutis oluliselt matemaatikat. Sümboolne, ikooniline, visuaalne ja funktsionaalne programmerimine aga võimaldavad leida uusi lähenemisviise probleemide lahendamise hõlbustamiseks.

Molnar osundab Clarkson, Mark. A. artiklile “AnEasierInterface” (BYTE, veebruar, 1991) ja nendib, et arvuti  visualiseerib ja struktureerib probleemi ümber selliselt, et inimese visuaalne ja tajusüsteem saaks seda hõlpsamini töödelda. Molnar ütleb, et digitaalsete videosüsteemide ja robootika tulekuga on virtuaalreaalsus kujunemas uueks paradigmaks, kus õppija suhtleb elektrooniliselt genereeritud tehiskeskkondadega ning arendab oma teadmisi. Näiteks võimaldab hüpoteetiline keskkond õppijal näha objektide käitumist siis, kui nende kiirus  läheneb valguse kiirusele. Eesmärgiks on luua sügavam, intuitiivne arusaam nähtustest, mis asuvad väljaspool inimese taju.

Interneti teel pakutavad haridusprogrammid on andnud võimaluse hariduse andmise paindlikumaks muutmiseks. Molnar osundab, et Barbara Means SRI Internatsionalist katsetab kaugmentorluse kontseptsiooni, mis võib ületada lõhe tavapärases hariduses antu ja töökohal nõutavate pädevuste vahel. Autor jõuab järeldusele, et õppimine ja töö muutuvad eristamatuteks. Hariduse uus roll on koguda teavet erinevatest allikatest ja anda seda vajadusel edasi üksikisikutele ning organisatsioonidele.

1980. aastatel loodi võimalus arvutite omavaheliseks suhtluseks. 1985.aastal ehitati USA riiklik arvutivõrk NSFNET, et teha arvutisüsteemid kättesaadavaks kõikidele kolledžitele ja ülikoolidele, eesmärgiga anda kõigile juurdepääs digitaalsetele raamatukogudele, andmebaasidele ja erinevatele teadusinstrumentidele. Loodi võrgustikud projektipõhise teadushariduse andmiseks. Molnar jõuab järeldusele, et arvutid ja telekommunikatsioon loovad koos globaalse klassiruumi ja uue alternatiivse sotsiaalse tähtsusega hariduse infrastruktuuri.

Oma artikli kokkuvõttes toob Molnar esile, et konkurentsivõime ei sõltu ainult uute teadmiste avastamisest, vaid ka kiirusest, millega need teadmised meie haridussüsteemide kaudu edastatakse selleks, et oleksid olemas kõrge kvalifikatsiooniga töötajad, kes saavad oma teadmisi rakendada. Molnar nendib, et tänapäeva loodusteadusi ja matemaatikat meie koolides ja kolledžites laialdaselt ei õpetata, sest arvatakse, et see on liiga raske, liiga kallis või liiga esoteeriline. Kuid selleks, et olla konkurentsivõimelised, peame leidma viisi, kuidas võimaldada kõigile õpilastele juurdepääs kaasaegse teaduse uutele intellektuaalsetele tööriistadele. Molnari lõppjäreldus on, et globaalsed võrgustikud võivad pakkuda need tööriistad ja ressursid igasse klassiruumi.

Lõpetuseks jõuab autor järeldusele, et õigesti rakendatuna võib haridustehnoloogia olla  õppimise tõhusaks vahendiks. Uued intellektuaalsed tehnoloogiad pakuvad aga uusi ja paremaid viise inimese võimekuse suurendamiseks, inimliku arutlusvõime mitmekordistamiseks ja inimlike piirangute kompenseerimiseks. Nüüd on saadaval võimsad tehnoloogiad, mis suurendavad oluliselt oskusi, mis on vajalikud andmete teisendamiseks teabeks ja teabe muutmiseks teadmisteks. Siiski on 21. sajandi haridust juhtiv küsimus see, mis meil peas on või see, kui osavad me infosfääri uurima oleme?

Kokkuvõte

Antud artiklit lugedes saab hea ülevaate sellest, kuidas arvutimaailmas toimunud arengud on toonud haridusvaldkonda  muudatusi ja uusi arengusuundi. Mind kõnetasid artikli esimeses osas välja toodud Molnar`i tähelepanekud õpetamise protsessis toimunud paradigmade muutumise osas.

Esimeseks oluliseks teemaks, mis minu jaoks artiklist esile tuli ja millega ma täielikult nõutun, on Molnar´i tõdemus, et 20. sajandil toimunud erinevate muutuste kogum on oluliselt mõjutanud kaasaegse hariduse suunda – selle asemel, et keskenduda faktide õpetamisele, on nüüd vajalik panna rõhk mõtlemis- ja probleemide lahendamise oskuse arendamisele. Oma kooliajale tagasi mõeldes teadvustan, et olen alati tahtnud õppida sellist põhimõtet järgivas haridussüsteemis. Kahjuks aga on meie haridussüsteem alles praegu hakanud selles suunas liikuma.

Teiseks oluliseks teemaks, mille Molnar tõstatas oli see, et töötajad peaksid oma karjääri jooksul olema valmis kaheks kuni kolmeks karjäärimuudatuseks. Sellest tõdemusest on meil arenenud välja mõiste “elukestev õpe” ja selle kontseptsioon, mille vajalikkust mina ja ka paljud teised igapäevaselt tunnetavad.

Kolmanda olulise teemana sõnastas Molnar uue tehnoloogiapõhise hariduse põhimõtte – paremini tegemine ei ole sama, mis paremate asjade tegemine. Tänapäeval on järjest rohkem hakatud tähtsustama heal tasemel reaalainete õpetamist ja insenerihariduse andmist. Ainult selline haridus loob eeldused nn “paremate asjade tegemiseks”.

Artiklit lõpetades jõuab Molnar tõdemusele, et 21. sajandil on haridusteel edasiliikumisel kõige olulisem see, kui osavad me oleme infosfääri uurimisel.

Valikusse antud artiklite lugemine pani mind mõtlema haridustehnoloogia ajaloo ja edasiste võimalike arengusuundade üle. Millised haridusvaldkonna arengu suunad ja võimalused toob kaasa tormiline infotehnoloogia areng ja tehisintellekti kaasamine, seda saame näha juba lähemas tulevikus.

Kasutatud kirjandus:

(1) https://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx